Merepääste ajaloost Eestis
Eesti merepääste ajalugu
19. sajandi keskpaigaks kannatas Venemaa laevaehitus ja meresõit juba pikemat aega majanduslikust ja tehnoloogilisest arengust tingitud mahajäämuse all. Palju vajalikke arenguideid tuli üle võtta Euroopast. Sinna hulka kuulus ka merepääste korraldamine. 1866. aastal alustas I järgu kapten Freigang päästetegevuse korraldamiseks na vodahh rahakorjamist ja kutsus toetusega ühinema ka meremehi. See ei viinud aga veel päästejaamade asutamiseni. Admiral Posjeti eestvedamisel ning teiste kõrgemate mereväelaste ja merekaubandusringkondade osavõtul koguneti 1870. aastal Peterburis ja moodustati asutav komitee, kes hakkas välja töötama päästeühingu põhikirja.
Ühingu nimeks sai Mereõnnetuste Puhul Abiandmise Ühing. 1872. aastal asutati ülevenemaalise päästeühingu raames Liivimaa komitee ja pool aastat hiljem ka Eestimaa komitee. Päästeühing tegutses tihedas koostöös ja osalistes alluvussuhteis merejõududega, kelle hoole all olid Venemaal tuletornid ja kogu hüdrograafiateenistus. Ruhnu päästejaam asutati esimeste hulgas 1874. aastal, valmis sai see Sjustaka neemel 1876. aasta lõpuks. Päästejaam kuulus koos Saaremaa päästejaamadega Liivimaa komitee tegevuspiirkonda, mille keskus eesotsas kubermangu pealinna bürgermeistriga asus Riias. Ruhnu jaam kuulus kogu oma tegevusperioodil Saaremaa asjaomaste ametnike järelevaatuse alla, kuid tegutses kohaliku tuletorni ülema otseses alluvuses.
Eesti Vabariigi loomisel võttis riik päästejaamad merejõudude juhataja ettekirjutuse põhjal 8. maist 1919 üle. 1. detsembril 1927. aastal andis Mereasjanduse Peavalitsus päästejaamad Eesti Punase Risti haldusesse. 1938. aastal oli Eestis 28 merepäästejaama, millest viis olid talvejaamad. Ruhnu merepäästejaam tegutses 1944. aastani, ruhnlaste lahkumiseni Rootsi.
Taasiseseisvunud Eesti Vabariigis asutati Eesti Vabatahtlik Mere- ja Järvepääste (EVMJP) 2010. a. aprillis ning praeguseks on liitunud 35 vabatahtlikku mere- ja järvepäästeüksust.
