Merepääste ajalugu

Põhimõtteliselt võib merepäästet lugeda sama vanaks kui meresõitugi. Kus on tegemisi, seal ka juhtub ja kus juhtub seal ka abistajaid. Nii ka merel. Inimeste valmisolek riskida oma eluga merel selleks, et päästa teisi hättasattunuid, on üks inimloomuse veetlevamaid omadusi.

Üks maailma vanimaid teadaolevaid merepääste juhtumeid leidis aset 1639 aastal kui hollandlaste vaalapüügilaev sõitis Spitsbergeni lähedal karile ning meeskond andis appikutse signaali. Kolm kohalikku paati suundusid koheselt appi ning 19 mehe elud päästeti. Viide

Samuti on üks esimesi dokumenteeritud SAR juhtumeid aastast 1656 kui Lääne-Austraalia rannikul hollandlaste kaubalaev Vergulde Draek uppus. Vähesed pääsenud otsisid kaldalt abi teiste laevalejäänute päästmiseks. Kolm erinevat kohalikest moodustatud päästemeeskonda saadi kokku kuid kedagi rohkem laevalt päästa ei õnnestunud. Viide

Teadlikumalt hakati siiski merelt päästmise peale mõtlema ja sellega tegelema vanal Inglismaal kui mees nimega Lionel Lukin 1785 aastal disainis ja patenteeris maailma esimese mitte-uppuva merelt päästmiseks mõeldud paadi.

Möödus veel ca 40 aastat enne kui Sir William Hillary 4. märtsil 1824 pani Londonis aluse ühele maailma vanimale spetsiaalsele merepääste ühingule RNLI – (Royal National Lifeboat Institution). Siiski oli organisatsiooni esialgne nimi National Institution for the Preservation of Lives and Property from Shipwreck ning 1854 aastal muudeti see RNLI’ks.

Sir William Hillary oli pärit Man’i saarelt kus ta oli tunnistajaks paljudele laevaõnnetustel, mis seal aset leidsid ning koos teiste kohalikega osales ka tema paljude inimelude päästmises merelt. 19 sajandi alguses oli tema kodusaare ümbrused ca 1800 laeva õnnetust aastas. Sir Hillary ei soostunud olukorraga, kus inimesed hukkuvad merel ning 1923 aastal alustas ta ettevalmistusi rahvusliku merepääste moodustamiseks, kus üle Inglismaa ja Iirimaa tegutseksid merepääste üksused treenitud meestega.

Ta pöördus nii Briti mereväe poole kui ka ministrite ja prominentsete kodanike poole kuid tema pöördumine oli kui kurtidele kõrvadele. Admiraliteet keeldus aitamast.

Kuid Sir William Hillary ei andnud alla ning kõrgete ametiasutuste ja ametnike asemel pöördus ta nüüd Londoni heategevusega seotud isikute ja ühingute poole. Ning seekord saatis teda edu!

Tema ideest haarasid kinni kaks meest – energiline parlamendisaadik Southwark’st, Thomas Wilson ning laevandusmagnaat ja Lääne India Kaupmeeste Liidu esimees, samuti parlamendisaadik Seaford’st, George Hibbert.

Need kolm meest võtsid asja tõsiselt ette ning 4. märtsil 1824 kutsutigi kokku esimene avalik üldkoosolek. Üle 30 osaleja hulgas olid aristokraadid, ametnikud, poliitikud, mereväe ohvitserid, maaklerid, pankurid, kaupmehed aga ka orjakaubanduse vastase liikumise eestvedaja William Wilberfoce ja mereohutuse guru kapten George Manby.

Üldkoosolek otsustas ühehäälselt võtta vastu 12 resolutsiooni nende hulgas:

• Moodustada institutsioon, mida rahastatakse annetuste ja iga-aastaste liikmemaksudega. 
• Selline kiire mereabi on saadaval kõikidele isikutele, kes seda vajavad.
• Institutsioon annab abi kõigile olenemata nende rahvusest ja olgu tegemist sõja või rahuajaga. Samuti jagatakse au medaleid ja rahalist preemiat neile, kes päästavad elusid.

Koosolekul osalejad ei osanud kindlasti ette näha, et nende poolt kinnitatud 12 resolutsiooni on RNLI põhikirjas ka peaaegu 200 aastat hiljem.

Ka kuningas George IV tunnustas institutsiooni ning andis loa kasutada selle nimetuses kuninglikku eesliidet ’Royal’. Viide

RNLI aktiivset tegutsemist iseloomustab ka see, et maailma esimese personaalse päästevesti leiutajaks oli RNLI inspektor kapten Ward.

Kui varasemalt läksid vabatahtlikud päästjad tormisel merel vette ja riskisid oma eludega ilma korraliku julgestuseta siis uus korkpäästevest suurendas ellujäämist märkimisväärselt.Samas ei olnud kork just esimene materjal mida katsetati. Prooviti õhuga täidetud veste kuid need läksid kergesti katki. Prooviti ka hobuse laka ja saba karvadega täidetud veste kuid  kuigi see materjal oli kerge ja ujuv, ei olnud see piisavalt veekindel ja kestev päästevesti jaoks. Samuti katsetati erinevat puitu nagu baobabi ja balsapuud kuid seda oli raske kätte saada ja sellest tulenevalt ka üsna kallis osta.

Lõpuks valis kapten Ward päästevesti materjaliks korgi, mille liistakad ta õmbles vesti sisse ning mis olid välimuselt üsna sarnased tänapäevastele ümberkere vestidele. Selliste vestide ujuvus oli ca 12kg ja kuigi need vestid olid seljas ebamugavad aga kuna ujuvus oli hea siis meeskonnale need vestid meeldisid. Viide

Ka täna on RNLI üks maailma juhtivaid ja aktiivsemaid merepääste organisatsioone, kellel on välja arendatud oma merepääste aluste tootmine ja hoolduskeskus, suurepärane peakorter Poole’is koos kaasaegse treeningkeskusega, mis sisaldab nii simulaatorit kui ka simulatsioonibasseini.

Tallinn SAR on väga heas koostöös RNLI’ga ning oma tegevuses kasutame me vaid RNLI poolt sajandite jooksul väljaarendatud ja praktikas testitud kõrgekvaliteetseid päästealuseid Atlantic 21 ja Atlantic 75.